Kui pöörad sõnad pühased,
võtad veel tagasi vanded,
annan Aino, mu sõsara, laenan enda eide lapse
su koja koristajaksi, põrandate pühkijaksi.
 

Parembi meressa olla, alla lainete asuda
sõsarana siigadelle, vennaksi vesikalule.
Kui olla vana varana, toena tudisevalle.
 

Sellele tõotan tütre, luban lapse ma lihase, kes taob mulle Sampokese, kaane kirju kirjateleb.
 
 

Olgu siis sula sobimus:
ei neidu väella viida, vastumeelt mehe kodusse.
Sellele see neidu saagu, keda peab ise paremaks.
 

Oi, emake, eite rauka!
Pese mu sõdade-särki
mürgis mustade madude,
kiire´esti kuivatagi!
Vaja sõita mul sõdaje,
Põhja poegade tulile,
Lapi laste vainutelle.