”KALEVALA” KANGELASED

Hiid:

Meie, hiiud, oleme halvad vaimud ja elame inimestest kaugel Hiitolas. Metsas elavad metsahiiud ja vees veehiiud.

Lärmame palju ja kiusame teisi erinevaid riukaid tehes. Kui midagi ebatavalist juhtub, siis nii mõnigi soomlane ütleb meie nime suhu võttes:”Hiisi vieköön!” (võrdle ”Pagan võtku!”)

Ka mitmed omapärased kohad on saanud nime hiidude järgi, näiteks üksikud kivirahnud metsas on hiiukivid. Jääajal kaljudesse uuristunud sügavaid auke kutsutakse hiiukirnudeks.

Võib-olla tõesti suudavad hiiud visata suuri kive ja uuristada kaljusid!

Väinämöinen:

Minu ema oli Ilmatar, ilmaneitsi, kes sünnitas kõigepealt maailma, siis minu. Olen vana, võimas ja tark juht ning ”Kalevala” kõige tähtsam kangelane.

Olen ka šamaan ja laulik, kes valmistab maailma esimese kandle. Unistan abikaasast, aga mitte ükski noor neiu ei võta minu kosimisettepanekut vastu.

Aino:

Olen noor neiu, Joukahaise ainuke õde. Sellest on pärit ka minu nimi – Aino, ainuke.

Minu ema tahaks, et saaksin rikka ja kuulsa mehe. Vana Väinämöinen oleks talle meele järgi.

Aga mina ei taha minna vanale mehele. Pigem lähen kas või lainetesse Ahti riiki Vellamo neiuks.

Joukahainen:

Olen noor ja nägus. Enda arvates olen ka tark, kuigi jäin võistulaulmises vanale Väinämöisele alla.

Kõige rohkem kurvastab mind see, et lubasin oma õe Aino Väinämöisele naiseks. Tegin seda enesekaitseks, sest ei tahtnud jääda sohu, kuhu Väinämöinen oli mind laulnud.

Lemminkäinen:

Minä olen Kalevala tuisupea. Mul on mitu toredat nime, millest tulevad välja minu eluviisid.

Lemminkäinen tähendab armastatut ehk lemmikut. Paljud naised on minusse armunud, sest ma olen nägus ja vapper, aga ma ise armastan kõige rohkem oma ema.

Ahti Saarelaiseks kutsutakse mind sellepärast, et elan saarel.

Nimi Kaukomieli on mul sellepärast, et tahan minna kaugetele maadele sõtta ja võitlustesse.

Lieto-nime on mulle andnud need inimesed, kes peavad mind kergemeelseks ja lõbujanuliseks.

Lemminkäise ema:

Saan oma õlule kõik poja Lemminkäise tekitatud hädad ja mured.

Armastan oma poega nii palju, et kogun jõest kokku tema tükid ja palvetan, et Looja ärataks ta ellu.

Kyllikki:

Mind kutsutakse Saare kauniks lilleks. Mehed armuvad minusse kergesti.

Uskusin, et Lemminkäisest saab mulle hea abikaasa. Aga ei! Ta petab nii mind kui teisi naisi nii palju, kui jaksab. Sellepärast tahan otsida enda kõrvale parema mehe.

Sepp Ilmarinen:

Olen Kalevala osav ja usin sepp. Saan Väinämöiselt ülesandeks taguda imemasin Sampo, mille sarnast keegi teine pole mitte kunagi suutnud teha.

Saan ülesandega hakkama, me võtame Sampo kaasa ja lähme Põhjalasse kosja. Unistame mõlemad, et saame Louhi tütre endale.

Mitmete raskete ülesannete ja seikluste järel valib Põhjala tütar oma abikaasaks minu.

Louhi:

Mina olen Põhjala perenaine, õelaks peetav Põhjala eit harvhammas. Mind kardetakse ja minust peetakse lugu, sest ma julgen Väinämöisele vastu hakata.

Kalevala mehed armuvad üksteise järel minu kaunisse tütresse ja käivad minult tema kätt palumas. Annan neile võimatuid ülesandeid, et aru saada, kes neist väärib kõige rohkem minu tütar.

Põhjala tütar:

Kalevala mehed on minusse armunud, sest ma olen nii ilus. Ma ei taha siiski abikaasaks ükskõik keda. Sellepärast lasebki minu ema Louhi meestel erinevaid vägitegusid teha.

Minu lemmikvägiteod on põdra ja hobuse püüdmine hiiest ehk põrgusarnasest halvast kohast.

Lõpuks nõustun saama Ilmarise naiseks, sest ta on tubli, korralik ja usin sepp. Meil on suured ja uhked pulmad, mis kestavad mitu päeva.

Kullervo:

Olen sündinud ebaõnne tähe all ja liigun ringi orvuna ja inimeste poolt pilgatuna. Kindlasti seetõttu teen oma elu jooksul halbu tegusid, mida ei saa kuidagi heaks teha.

Maailm on ebaõiglane, sest süütud kannatavad alati kõige rohkem. Ma ei tahaks olla paha poiss!

Tapio ja Mielikki:

Meie, metsa peremees ja perenaine, elame metsas ja hoolitseme seal oma tütarde ja poegade eest.

Tore on panna selga samblakasukas ja jalga heinakingad. Paljud jahimehed ja marjulised meelitavad meid oma loitsudega, et saada head saaki:

Lepi, laasi, kuule, kõrbi,
ole armulik, Tapio!
Saada meesta saarikulle,
sinna kingule käita,
kus on saaki saadavana,
jahitöö on tehtavana!

Mielikki, sa metsa-eite,
puhas moori, kauni moega!
Pane oma kuldne kulgemaie,
hõbelindu rändamaie
mehe otsiva edeje,
palujalle palga eesta!
(14: 23-50)

Ahti ja Vellamo:

Oleme lainete kaunis, hea ja lugupeetud haldjapaar. Meid kutsutakse ka veeisandaks ja -emandaks ning veehaldjateks.

Elame vee all Ahtolas. Meie tööks on pakkuda head kalasaaki, tekitada laineid ja hoolitseda soodsate purjetamisilmade eest.

Ahti ja Vellamo:

Olemme aaltojen kaunis, hyvä ja arvostettu haltijapari. Meitä kutsutaan myös veden ukoksi ja eukoksi sekä vedenhaltijoiksi.

Asumme veden alla Ahtolassa. Tehtävämme on tarjota hyviä kalansaaliita, nostattaa aaltoja ja huolehtia suotuisista purjehdussäistä.

Toone tüdruk ja Toonela luik:

Toonela on surnute riik ja mina, Toone tüdruk ehk Toonela piiga, valvan, et elusad inimesed ei pääseks üle Toonela jõe elavate maalt surnute maale.

Toonela mustal jõel ujub Toonela luik. Kui keegi laseb maha selle püha linnu, sureb ta ka ise.

Nii juhtus Lemminkäisega, aga Lemminkäise ema korjas ta kehaosad jõest kokku ja ta äratati jälle ellu.

Kotkas:

Olen kotkas, hiidkotkas. Mul on tohutud tugevad küüned, mille abil kannan kas või inimesi.

Olen nii suur, et kui üks tiib puudutab taevast, siis teine riivab veepinda. Päästan ”Kalevalas” Väinämöise merehädast.

Rästik:

Paljud kardavad mind ega taha mind isegi näha. Minu selja peal toretseb välk ehk äikese märk.

Louhi käskis Ilmarisel künda üles madudest kubiseva põllu. Ilmarinen tegi rauast käpikud ja terasest säärised ja hakkas tööle, sest ta tahtis saada Põhjala kaunist tütart endale naiseks.

Ilmarinen tegi mulle ja mu vendadele tuule alla. Ta julges meid isegi ussideks kutsuda!

Metsaott:

Olen metsaott, mesikäpp, päntajalg, metsa kuldne kuningas. Paljud kutsuvad mind ka karuks.

Olen kardetud ja hinnatud metsaelanik. Louhi ässitab mind Väinämöise kallale, aga Väinämöinen teab, kuidas mind tappa. Minu surma auks korraldatakse suured peied.

Ukko, ülijumal

Ma elan pilvedes ja seetõttu näen kogu maailma! Kui ma vihastun, sähvivad taevas välgud ja mu hääl müristab.

Nimi ”ukkonen” on veider, sest see tähendab väikest vanameest. Võib-olla inimesed kardavad mind ja püüavad mind alavääristava nimega halvustada.

Mind vajatakse, sest vilja kasvamine sõltub sellest, kuidas lasen vihmal sadada. Sellepärast inimesed paluvad mind:

Vala vetta taiva´asta,
metta pilvista piserda
oraselle ärkavalle,
tõule pääda tõstevalle!

Igi-Turso:

Olen merekoletis. Püüdsin aidata Louhil Väinämöise paati ümber lükata, kui Väinämöinen varastas Põhjalast Sampo.

Kui Väinämöinen, Sampo paadis, koos oma sõpradega põgenes, tõstsin nende paadi kõrval merest oma pea. Proovisin teda hirmutada, aga see hirmus mees haaras mul kõrvust ja nõudis, et ma läheksin tagasi merre.

Kas ma olen koletiseks liiga hea?

Selleks ma meresta tõusin,
selleks laineista ronisin: oli meelessa minulla
surmata sugu Kaleva, saada Sampo Põhjalasse.
Kui lased veel mu nüüd tagasi, jätad ellu mu, alatu,
ei tule ma teista korda tee ette inimestelle.