Kalaluust kannel

Nüüd oli Väinämöisel imeline kalasaak: hiigelhaugi pea. Peatuti rannas, et seda imetleda. Kõik kogunesid Väinämöise ümber, kui ta lõikas haugi lõhki ja tegi selle tükkideks. Tüdrukud keetsid kõigile suurepärase supi. Aga rannakaljule jäi veel suuri luid. Väinämöinen uuris neid ja mõtiskles, mida saaks haugi lõualuust teha. Ja mõtleski välja.

Kalaluust kannel, pillimängu ja rõõmu tooja! Nii tegigi Väinämöinen esimese kandle, kõlakasti haugi lõualuust ja kandlepulgad haugi hammastest. Kandle keeled tõmmati hiie hobuse lakast.

Nüüd oli kannel valmis. Seda imetlesid kõik – noored, vanad ja väiksed lapsed.
”Proovige sõrmega,” julgustas Väinämöinen. Teda ajas naerma. Mängijate sõrmed paindusid. Vanad proovisid, nii et pea värises. Aga tundus, nagu oleks plekk plärisenud: jõhvid ulgusid, hääl kõlas rämedana ja mäng oli kole.

Allikas:
”Suomen lasten Kalevala”. Jutustanud Kirsti Mäkinen. Otava 2002.
 

Kuula kandlemängu

Antti Rantonen (1877-1961) Kesk-Pohjanmaalt oli viiekeelse kandle mängimise meister.
Siin ta mängib 1936. aastal

Virityksen koetus

ja Melkutus.

            Häälefaili kuulamine eeldab  Flash Player 8 või uuemat versiooni

  Rantoneni kandlemängu võib kuulata lisaks CD-lt  "Kantele. Suomalaista kansanmusiikkia". SKSCD1.